Allolev tekst on siis minu kokkuvõtte seitsmest päevast pimedas maa aluses ruumis. Ruum kus olin ainult mina ja minu mõtted.
Tekst tuli päris pikk ning sul peab ikka väga igav olema kui selle läbi viitsid lugeda.
Üldiselt soovitan lugeda neutraalse pilguga ja mitte hinnata.
Pimeduses hakkab aju igasugu huvitavaid asju tootma ning mis lõpuks seal oli reaalne ja mis lihtsalt aju väljamõeldis jääb igaühe enda otsustada. Lõpp kokkuvõttes ei saanud ma täiesti kindlalt isegi kõigest aru, kuid üritasin jääda kõige osas võimalikult neutraalseks ja vaatleja rolli.
Kuskil aasta aega tagasi nägin ma sellist Radari saadet (teksti lõpus on ka viide selle kohta) kus Robert Kõrvits käis nõia juures 7 päeva täiesti kottpimedas ruumis. Seal pisikeses, pimedas, haudvaikses maa aluses ruumis pidi ta olema täiesti üksi, ilma ühegi hääleta, oma toiduvarud kaasas. Miks mind sellel hetkel tema rännak huvitas ja meelde jäi oli tänu sellele, et ise olin ma alles sellel ajal sattunud psühadeelikumide lainele ning sellel hetkel tundus koht huvitav ainult tänu sellele, et seal tulid ilma igasugu abivahenditeta erinevad visuaalid välja.
Aasta hiljem istun ma Pesas iga nädalasel Meesteõhtu üritusel kus saab ringis igasugu mustreid lahti harutatud mis on inimestel elus tekkinud, jagada oma kogemusi/probleeme, kuulata ning üldpildis tõsta oma teadlikust läbi kõige selle. Kuidagi kiirelt lennatakse ühe teema käigus üle sellest pimeda toa rituaalist. Kuid minu jaoks liiga kiirelt.
Olin ju tahtnud 2017a alguses Taisse minna Vipassana retriidile kuid elutee läks hetkel nii, et selle lükkasin veidi kaugemale tulevikku. Sees lõi kiirelt ja tugevalt põlema tuli ja sisetunne ütles, et see asendus sobib retriidile hästi. Tundsin väga tugevalt intuitsiooni ja isegi ei kahelnud kordagi oma mõtetes (nüüd seda blogi kirjutades saan aru, et minu kõrgem mina kutsus läbi intuitsiooni mind temaga pikemale koosviibimisele, date).
Koju jõudes läksin kohe Leesoja kodulehele, lugesin uuesti üle rituaali kohta ja kirjutasin e-maili, et ennast kirja panna. Olin kuulnud, et järjekorrad sinna pidi olema pikad ning e-maili kirjutamise ajal käis peast läbi ka taotlus, et mõni vaba aeg võiks olla veel detsembris.
Koju jõudes läksin kohe Leesoja kodulehele, lugesin uuesti üle rituaali kohta ja kirjutasin e-maili, et ennast kirja panna. Olin kuulnud, et järjekorrad sinna pidi olema pikad ning e-maili kirjutamise ajal käis peast läbi ka taotlus, et mõni vaba aeg võiks olla veel detsembris.
Igatahes selleks hetkeks olid minu väärtused muidugi muutunud ja "koopasse" ei läinud ma enam selle pärast, et seal võivad tekkida huvitavad visuaalid.
Eesmärgiks oli puhastada oma alateadvus mustritest ja prügist mis on sinna kogunenud kogu elu jooksul. Tekitada ruumi uuele informatsioonile mille sissevoolu juba palju teadlikuma pilguga filtreerin. Tekitada ruumi inspiratsioonile. Astuda vastu ning läbi oma hirmude. Tekitada ruumi armastusele ja õndsusele. Mediteerida kuskil kus sind ei sega mitte keegi, ning kus sul reaalselt polegi palju muid võimalusi kui veeta aega ise enda mõtetega, põgenemisvõimaluseta. :) Ning lõppude lõpuks saama ikkagi ühte väga huvitavat ning omapärast kogemust, õppetundi.
Detsembri alguse poole saingi vastuse, et üks vaba aeg on pakkuda veebruaris, teine aprillis. Ning, et võib-olla on üks aeg pakkuda 19-26 detsember. Mõtlesin veidi, et kas ma ikka soovin jõulud ja oma sünnipäeva veeta sellises kohas ja jõudsin otsusele, et mis oleks veel huvitavam sünnipäeva kink iseendale kui korraldada omale üks seitsme päevane taassünni pidu Maaema üsas, üksi. :)
Leesojal on kaks pimedat ruumi. Üks neist 5m2 mis on metsas ja vanem. Soovisin esialgu sinna kuid detsembris olev vaba aeg oli uuemasse maa ja tuule energia ruumi (või siis Tantra ruum) mille suuruseks 17m2 kuna sinna saab ka minna soovi korral kahekesi.
Kohal pidi olema kell 20:00 kuid kuna tuli emaili teel teemaks, et neil on enne seda jooga tund seal kuskil lähedal. Otsustasin kohale varem minna, et võtta sellest samuti osa. Jooga toimus kuskil ligidal olevas kultuurimaja sarnases hoones. Thule mees Erik viis läbi Hatha-Krya joogatundi kus meid kokku tubli 5 inimest oli. Peale jooga tegime veel lisaks mingisuguseid Kundalini hingamistehnikaid mis olid minu jaoks täiesti uued tegevused. Tõesti oli tunda kuidas õhk energiana liigub sinu alumisest energiapunktist kuni ülemiseni välja, huvitav praktika! Jätsin meelde, et pimeduses rohkem praktiseerida.
Tagasi jõudes polnudki rohkem midagi kui krabada oma asjad autost ja Thule juhatusel oma nädalasse kodusse.
Kiirelt toast. Tuba oli 17m2, eeldasin vähe rohkem "koobast". Tegemist tegelikult korraliku puidust pisikese toaga mis on kuhugi künka sisse pandud ja muld peale lükatud. Alguses topelt uks ja väike koridor kus kohe kuivkäimla vasakul ja paremalt siis viib põrandasoojendusega elutuppa. Tuba on avar, seal on nurgas suur kahe inimese voodi ja mõnus chill tugitool. Voodi kõrval väike sektsioonkapp kus siis saab kergelt sorteerida oma moona laiali. Olemas on kraan kuhu jookseb ka allikavesi ja külmakast kus hoida toitu mis sooja väga ei talu. Tundus luksus, rohkem kui ma ootasin, esialgu isegi ehmatasin ära, et "ma tulin ju koopasse". Aga tulin ma ju vaikuses olevasse pimedusse. :)
Thule käest kiired instruktsioonid ning jäin oma viimase valguse - pisikese teeküünla saatel oma asju lahti pakkimas, jagasin asjad ilusti kastikestesse, et teaksin täpselt kus mis on.
2 kilo banaani
4 suurt avokaadot
päts leiba
4 õuna
2 pirni
8-9 mandariini
2 hurmaad
Erinevate pähklite, kuivatatud puuviljade segusi tegin kodus kaks purgitäit.
Toorkakao, Maca, Spirulina pulbrid (jumal tänatud selle kombo eest)
Taimetee ja üks huvitav meejook ürtidega.
Mesi!
Tegin ka suure karbitäie idandatud toortatra salatit omale mis selgus juba esimesel õhtul, et tatar oli vähe hukka läinud idandamisel ja süüa ei kõlvanud.
Käsitöö toorshokolaadi komme, purgitäis!
Läksin Solarisse sooviga saada ning proovida eesti tootja Veganmama mingeid valmis kikerherne toite, olin nende kohta just Banaanisaare blogist lugenud. Kahjuks Solaris oli nendest tühjaks ostetud ja võtsin siis prooviks hoopis mingeid Soome tootja vegan valmis tofu kotlete ja pallikesi, 3 eri sorti (suur viga selgus hiljem).
Ja muidugi sünnipäeva jaoks ostsin kaasa PagarVõtaks pagarikojast ühe mõnusa pisikese koogikese.
Tegin viimase õhtusöögi veel valguse käes milleks olid kaks banaani mis kotis plögaks olid juba jõudnud minna ja avokaado leib.
Igatahes banaanid ja leib söödud, heitsin voodisse pikali ära. Uni oli juba päevast peal ja tundsin, et täna ma peale magamise millegi muuga enam ei tegele, uinusin ärevusega järgnevate päevade ees küünlaleegi saatel.
Öösel ärkasin mitmel korral ülesse, unenäod olid väga selged ja mitmel korral nägin unes, et olen kuskil akendega pimedas toas kus sõbrad ja tuttavad käivad koguaeg mind segamas ja vaikust rikkumas.
1. Päev
Thule käest kiired instruktsioonid ning jäin oma viimase valguse - pisikese teeküünla saatel oma asju lahti pakkimas, jagasin asjad ilusti kastikestesse, et teaksin täpselt kus mis on.
Ahjaa, mis ma siis üldse selleks 7 päevaks sinna pimedusse süüa kaasa võtsin? Ei osanud üldse ette arvata kas hakkan seal rohkem sööma kui muidu, või hoopis vähem. Nõid kirjutas, et parem võtta toitu rohke, kuid arvestasin toidu kaasa võtmisel ikkagi 7 päeva varuga enamvähem, mõttega, et väike veepaastumine ei tee paha kunagi. Kaasa krabasin siis:
7 Pai smuutit2 kilo banaani
4 suurt avokaadot
päts leiba
4 õuna
2 pirni
8-9 mandariini
2 hurmaad
Erinevate pähklite, kuivatatud puuviljade segusi tegin kodus kaks purgitäit.
Toorkakao, Maca, Spirulina pulbrid (jumal tänatud selle kombo eest)
Taimetee ja üks huvitav meejook ürtidega.
Mesi!
Tegin ka suure karbitäie idandatud toortatra salatit omale mis selgus juba esimesel õhtul, et tatar oli vähe hukka läinud idandamisel ja süüa ei kõlvanud.
Käsitöö toorshokolaadi komme, purgitäis!
Läksin Solarisse sooviga saada ning proovida eesti tootja Veganmama mingeid valmis kikerherne toite, olin nende kohta just Banaanisaare blogist lugenud. Kahjuks Solaris oli nendest tühjaks ostetud ja võtsin siis prooviks hoopis mingeid Soome tootja vegan valmis tofu kotlete ja pallikesi, 3 eri sorti (suur viga selgus hiljem).
Ja muidugi sünnipäeva jaoks ostsin kaasa PagarVõtaks pagarikojast ühe mõnusa pisikese koogikese.
Tegin viimase õhtusöögi veel valguse käes milleks olid kaks banaani mis kotis plögaks olid juba jõudnud minna ja avokaado leib.
Igatahes banaanid ja leib söödud, heitsin voodisse pikali ära. Uni oli juba päevast peal ja tundsin, et täna ma peale magamise millegi muuga enam ei tegele, uinusin ärevusega järgnevate päevade ees küünlaleegi saatel.
Öösel ärkasin mitmel korral ülesse, unenäod olid väga selged ja mitmel korral nägin unes, et olen kuskil akendega pimedas toas kus sõbrad ja tuttavad käivad koguaeg mind segamas ja vaikust rikkumas.
1. Päev
Ärkasin, esimene reaktsioon, et "no ikka täitsa kottpime on!" Nii pimedas kohas ei mäletagi millal ma oma elus viimati olin. Vaikus, kuid mitte täitsa haudvaikus. On kuulda väljas puhuvat suurt tuult (olen ju maa ja tuule energia toas), vahest käib ka mõni linnulaul läbi ventilatsiooni ning katusel kuskil on mingi kile mis tuulega aegajalt sahmib. Esimene mõte oli, et see kile hakkab kindlasti mind veel väga palju ärritama kui ta niimoodi jätkab. Kuid ka ennast imestades ei ärritanudki ta mind, kuigi kuulda teda ikka oli, eriti tuulerohketel päevadel.
Väga palju erksust endast ei tundnud, palju oli sellist pessimistliku tunnet hoopis. Ei tundnud, et midagi erilist võiks toimuma hakata ning koguaeg oli tunne sees, et midagi ei hakkagi siin pimedas toimuma, peale pimeduse.
Võimlesin, sõin hommikust, mediteerisin, sõin jälle ja kohe tuli uni peale seda, tukkusin tugitoolis, ärkasin ja mediteerisin veidi, sõin ja mediteerisin jälle ning silm vajuski kinni jälle. Tundus lühike päev kuid samas polnud õrna aimugi pikalt ma öösel magasin.
2. Päev
Selged unenäod jätkusid, olin erinevates ulmefilmi taolistes süžeedes ja põgenesin alatasa mingite tegelaste eest. Hommikul ärgates oli esimene küsimus, et "kelle eest sa põgened koguaeg?" (kusjuures sarnased süžeed aegajalt jätkuvad ka juba kaks nädalat peale koobast). Küsimus on siiamaani õhus, ehk saan mingi aeg vastuse oma küsimusele.
Ärkasin ja tegin jooga, peale seda sõin hommikust.
"Avokaado määrimine leivale pimedas on epic".
Jäi tunne, et seda avokaadot oli igalpool mujal rohkem kui leival. Mediteerisin veidi ja siis tee kõrvale uinusin jälle selles mõnusas tugitoolis.
Ärkasin ja tegin omale ühe toorkakao-maca joogi ning andsin enne mediteerimise sessiooni taotluse heaks sessiooniks.
Peale seda tegin pimeduses oleku aja jooksul esimese pika ja korraliku sessiooni, energiat oli palju juba ning praktiseerisin erinevaid hingamisi. Peale seda visualiseerisin ühte oma tuleviku ideed - ühte kohta, ning mind selles kohas. Väga lihtne oli visualiseerida ning mõtetega luua see koht ning selle koha disain, muuta kõike mida tahan momentaalselt puhtalt mõttega. Tundsin nagu oleksin seal.
Kogu selle kahe päeva jooksul on järjepidevalt jooksnud silme eest läbi erinevad pildid. Pildid minevikust, pildid mingitest nähtud filmidest, multikatest, mängudest. Lapsepõlvest erinevaid inimesi, tuttavaid ja olukordi mis on pannud mingiks hetkeks asjade üle järgi mõtlema.
Teisel päeval aeg ajalt näen ma silma nurgas sähvimas ka mingit kerget valgust. Nimetasin selle skänneriks.
Üldiselt peale hea mediteerimise sessiooni ja nende random piltide suurt miskit rohkem ei toimunud. Aina rohkem tekkis tunne, et peale selle pimeduse ma siit rohkem ei leiagi. Lisaks oli koguaeg uimane ja väsinud tunne. Uni tuli kergelt peale koguaeg. Sõin ja magama jälle.
3. Päev
"Ikka on tuba kottpime" on esimene reaktsioon ärgates (see tunne ei kadunudki).
Unes nägin jälle mingeid väga selgeid futuristlike sõdu.
Nagu kõik hommikud ikka siis voodist välja ronimisega ei kiirusta, vahin pimedat lage ja võtan rahulikult. Järsku tunnen, et üks parem munand hakkab valutama.
"No okei, läheb kohe üle nagunii"
Kuid ei lähe, selline kerge tuikav valu ja püsib. Ning siis ta tuleb, ma juba tundsin seda hirmu vaikselt kuskilt hiilimas kui juba ta üle õla mulle kõrva sosistabki:
"see on vähk".
Mina ajan vastu, et kõik on korras ja küll see kohe möödub. Ikka ei möödu, sosinad tihenevad:
"mees sul on vähk, see on vähk!"
No ei jäta rahule see hirm mind, tean ju niigi, et meie mõttel on tugev jõud ja millegi peale mõeldes me seda ainult toidame ja kasvama panemegi. Pean mõtted mujale saama. Tõusen voodist püsti, selleks ajaks käibki ühes kõrvas üks pidev "vähk" sõna korduse peal. Mõtlen korra mis teha ja kuidas mõtted mujale saada, meditatsioon muidugi. Kuid seekord tavaliselt mindfulness meditatsioonist ei piisa, pean mõtlema millegi muu peale.
Mõtlen siis tervenemise peale aga kuna puhtalt tervenemise peale mõtlemisest ei piisa kindlasti siis läksin ühe "Loving kindness meditation" praktikaga mida mulle õpetas üks budistlik sõber aga mille ma natukene vahepeal ringi teen oma tahte järgi. Ja ka seekord, otsustasin jagada tervenemist ning tingimusteta armastust siis kõigile oma pereliikmetele, sõpradele, tuttavatele nii lapsepõlvest kui ka juhu inimestele kes mulle meenusid. Käisin ükshaaval nägu ja nime pidi peas läbi kõik-kõik-kõik kes meelde tulid ja soovisin aina tervenemist siis nii neile kui kogu nende sugupuudele. Kui lõpuks kes teab mis aeg hiljem kõik võimalikud inimesed läbi olid käidud jätkasin sama tegevust veel jagades seda kõigile elusolenditele kes elavad Eestis-Balti maades-Euroopas...ja nii jätkates kuni Universumini kus siis jäin alles ainult mina, soovisin ka endale tervenemist. Tundsin ennast super hästi, hirm ja tema sosinad olid samuti ammu kadunud.
Ere valgus mis silma nurkades aeg ajalt sähvis eelmise päeval on läinud intensiivsemaks, valguskiired nagu nurkadest looks varjude saatel minu silme ette pilte. Otsustasin, et tegu ei olegi skänneriga. Projektor on hoopis!
Pildid ja situatsioonid minevikust jätkusid. Järjest käisid läbi erinevad juhtumid kus olin kellegiga kakelnud või kere peale saanud ja juurdlesin põhjalikult neid situatsioone lahti. Kus paljudes kohtades on jäänud sisse vimm nende inimeste vastu, kuigi tegelikult olin ise sama palju või vahest isegi rohkem ise süüdi nendes kaklemistes. Andestasin.
Üritasin tukastada aga projektor sähvis aina tugevamini, lõi mingi väga ilusa pildi ühest hõbedasest hobusest kuskil hõbedases tallis. Hobune jooksis minu poole ja jäi näo ees seisma jõllitades mulle otsa, peale seda liitus veel terve kamp hobuseid. Meenus seik kus me tõesti ühel Pööripäeval trippisime hobusetallis kottpimedas ja järsku hobused välja kargasid, kuid sellel korral oli mu hea sõber Aigar see kes hobusele otsa jõllitas ja temaga suhtles.
Igatahes tukastamisest ei tulnud tänu projektorile midagi välja. Läksin tagasi mediteerima.
Tegin kohe sessi alguses kundalini hingamise harjutusi ning järsku plaks, valgus kadunud ja jälle kõik kottpime, ehmatas ära korra, valgusega harjunud juba. Ning siis hakkasid väga intensiivselt nurkadest valguskiired sähvima kuniks üks hetk oli lihtsalt keset mu vaatevälja üks ere valguskera. Selline päikesevarjutust meenutav kera, ere aga samas sinna annab nagu sisse jõllitada. Liigseid mõtteid sellel hetkel enam peale ei voolanud, väga rahulik ja mõnus oli olla. Nautisin ja lihtsalt olin, vaatasin seda valguskera.
Üks hetk otsustasin süüa, mõtlesin, et kuna siin ma nagunii ei tea enam mis päev on ja kuna tegu on nii või naa minu taassünniga siis võin selle sünnipäeva koogi täna ära süüa küll, säilivusaeg pressib peale ikkagi. Ja kui nõid enne valges toas olevaid asju tutvustas jäi silma ka üks plastik kauss, teen sünnipäeva puhul siis omale jalavanni ja söön kooki! Mõeldud, tehtud. Chillisin tugitoolis ja nautisin oma kooki, jalad soojas soolavees. Peale seda tuli kohe mõnus uni peale ja vastu ei võidelnud, ronisin voodisse.
4. Päev
Kirjutasin iga päev aina rohkem, suhtlemisvajadus aina suurenes ja päevik oli selleks ainukene võimalus. Kahjuks mingil päeval (6.päeval) olin ma hakanud kogemata kirjutama tagurpidi ja edasist teksti on raske välja lugeda.
Juba teist korda ärkan selle peale, et upun unes (järjekordne sõda).
Meditatsioonid lähevad aina pikemaks ja kergemaks. Enam ei saagi aru kas on kottpime või lumivalge. Kohati on tunne, et päikseprille oleks vaja.
Otsustasin mediteerimise ajal kutsuda välja oma sisemist last. Millegi pärast läksin ma pimedusse kindla sooviga välja kookida lapsepõlvest tekkinud negatiivsed mustrid. Kuid see laps kes seal esile tuli ja pildid mis mu lapsepõlvest siis läbi jooksid olid ainult positiivsed, rõõm, rahulolu, armastus. Ma tundsin seda kõike ja mind valdas ülim õndsus. Sain aru, et olen viimasel ajal liiga palju rõhku pannud igasugu negatiivsete mustrite leidmisele, et paraneda siis läbi nende ning jätnud positiivsed tahaplaanile. Tundsin suurt armastust oma pere vastu ja saatsin palju tänulikkust oma vanematele ja nende vanematele. Mul ei ole küll lapsepõlves kõike olnud, kuid mul on olnud rohkem kui ma soovida oskaks!
Energiat on rohkem juba, uni enam kergelt peale ei tule, ka peale söömist mitte. Söön ja mõtlen, et süüa vist sai ikkagi vähe kaasa, loen ja kontrollin asju üle. Tean küll, et nälga jääda pole võimalik. Kuid kuidagi see pimedas mitte omal tahtel nälja tundmine ei tundu enam vastuvõtliku ideena.
Katsun oma riidekuhja ühes sahtlis. Muigan, "Roman vist tuli pimedasse moeshowle". Kolm paari lisa särke, mitu paari lisa pükse, mitu pusa. Pakin asjad tagasi kotti, neid ei lähe vaja.
"Toonekurg läheb päris heaks juba" - mõtlesin tükkaega mida ma selle lausega öelda tahtsin. Aga hakkasin pimedas praktiseerima toonekure seisu ju. Kui enne pimedat silmad kinni suutsin vaevu ühel jalal seista siis nüüd suutsin ma juba minuti vähemalt seda teha.
Käisin wc-s ja tagasi tuppa tulles oli väike müstiline hetk. kui varem on valgus kerana olnud minu silmade keskel ja pööranud alati sinna kuhu vaatan. Siis tuppa jõudes oli pisike valguskera lae all, kuid ei liikunud kuhugi vaadates, püsis stabiilselt seal. Üks hetk minu küsimuse peale, et millega tegu on see kera kadus.
Tegin kakao ja hakkasin mediteerima, eesmärgiks vaigistada kõik mõtted ja lihtsalt valguse saatel olla jälle. Kundalini hingamisega tuleb see valguskera ikka väga kiirelt välja. Paar hingamise ringi ja olemas. Vahin mõnusas rahus seda valgust ja naudin vaikust.
Tegin teed, hirm nälja ees on pannud mind oma teepuru sööma. Arvatavasti liigne ülepingutamine mõtlemises kuid tundus raiskamine millegi ära viskamine kust ma toitaineid veel kätte saaks. Kusjuures goji marjade ja mandariini koortega on täitsa nagu mingi omapärane salat.
Tegin veel toonekurge ja järsku jooksid erinevad pildid silme ette mis meenutasid mulle kuskilt Hiina kultuurist pärit energia liigutamisi. Tegin harjutusi järgi ja olin hämmingus kui hea enesetunde selline voolav liikumine minus tekitas. Veel suuremas hämmingus olin, et kust need pildid nii täpselt mulle silme ette jooksid, et ma neid jäljendada sain.
Läheb müstilisemaks. Päevad tunduvad juba pikad, lõunauinakute vajadus on kadunud ja uni enam kergelt ei tule. Samas pimedus väsitab ja üritan ikkagi magama jääda, üleval on oldud juba nii kaua, et ei mäletagi millal hommik oli üldse.
5. Päev
"Ma ei jaksa enam, mitu päeva veel?" - sellest emotsioonist on saamas iga hommikune rutiin juba.
Väljas on kuulda metsikut tormi, tuult on isegi kergelt läbi ruumi kihutamas tunda.
Ärkan ja alustan jälle päeva jooga ja võimlemisega. Peale seda teen juba tavaks saanud toorkakao-maca-spirulina-mee joogi. No tee mis tahad aga see oli mu parim toidumoon mis ma koopasse kaasa võtsin, peale joogat ja super-kombo jooki tunnen ennast jälle suurepäraselt ja istun rõõmuga meditatsiooni, ei suuda ära imestada kuidas hommikuti voodis on alati tunne, et tahaks juba välja siit. Kuid peale kerget äratust see tunne kategooriliselt muutub ja loodan, et keegi veel nii pea ei tule. Ning "õhtuks" on jälle vastupidine tunne ja ootad, et iga hetk võiks kellukest ja Thulet kuulda olla.
Meditatsioonid on läinud pikaks, istuda selles valguses on täitsa mahe. Suvalisi mõtteid enam vahele ei pillu ja üritan tihti ise erinevaid endas häirivate mustrite algpõhjuseid välja selgitada.
"Kaenlaalused jooksevad higi nagu kosest." Otsustasin kerge pesu teha, tegelikult oli see juba vist teine või kolmas kord seal oldud aja jooksul kuid väga suurt mõtet neil ei olnud kuna millegipärast hakkas keha kiirelt higistama seal. Põhjus võis olla ka selles, et kaasa võetud valmis Soome vegan toit ei mõjunud mu seedimisele kõige paremini ja värsket õhku jäi pisikeses toas aina vähemaks.
Üks hetk sa mediteerid
ning su meel on kaugemal kui su keha
Teine hetk nokid sa nina,
ning peeretad keset pimedat tuba.
Igatahes istun järjekordselt juba pikka aega mõnus mõtterahus kui järsku kuulen, et keegi kisub välisust lahti. Ei saa olla ju? Aga on! Mõtteid hakkab järsku kümneid korraga läbi pea vuhisema:
"JESS, lõpuks saab minema!"
"Aga ma alles jõudsin kohaneda ju"
"Liiga vara"
"Ei saa 7 päev juba olla ju"
"Need on hallutsinatsioonid"
"Kus on kelluke?" (Thule pidi järgi tulles kellukest tinistama)
"Miks ta ei hüüa, et Thule tuleb?"
Siis kuulen mingit nais häält ja kellelegi seda kohta tutvustamas: "siin on wc" ja "see on koridor". Olen hämmingus, kas tõesti Thule unustas mu ära siia ja toob juba järgmist sisse?
"Siin ei ole vist praegu kedagi", kuulen järgmise lausena ja saan aru, et Thule see ei ole. Järgmine hetk läheb ka minu toa uks lahti ning kerge telefoni valgus särab mulle näkku.
"Hommik!" on ainukene mis ma selle ehmatuse läbi isegi oskan neile vastata. Vsiuh uks käis kiirelt kinni ja kiire lennuga kaovad sissetungijad mu kodust.
Istun ja muigan, hämming. "Oota mis asja?!"
Tunnen kuidas kerge äng või lausa viha mu sees hakkab kerkima. Uksed olid kinni ju?! Mul on koridor täis igasugu manti, toit mis jahedas vajab seismist, jalanõud. Kuidas nad ei näinud?! "Siin vist ei ole kedagi?!"
Tunnen kuidas minu rahu on rikutud ja olen hämmingus toimunust, see ei saa ju tavaline olla? Üritan rahuneda ja mitte lasta sellel ennast häirida kuid sees juba keeb. Mõtlen, et mingi põhjus sellel kõigil pidi ju olema, välja mõtlesin! Minu asi on nüüd õppida neile andestama ja sellest väiksest asjast lahti lasta. Hakkasin korrutama siis mõttes: "Olen andestav". Ning sealt ka neile väike luuletus:
Ma nende tegu katkestan
ja proovin olla andestav
Mis siis, et sissetung on vaenulik
ma neile siiski tänulik
Saan siit ainult kogemust
kuidas anda andestust
Käin wc-s ja tulen tagasi matile, seisan ja tunnen, et viha vibratsioon on ikka kehasse jäänud. Tunnen seda jalgades ja kehas. Näen teisel pool tuba keset pimedust suurt musta auku keerlemas. Otsustan viha energia kokku koguda ning selle sinna auku saata. Nii teengi, hakkan igalt poolt ümber ringi kätega viha koguma, vehin täiesti jõust nii, et nägu punane ja tunnen ennast tõesti vihasena. Kraban kogu viha käte vahele ja saadan täie jõuga augu poole teele.
Uskumatu, toimis?! Üllatavalt kerge ja mõnus on olla, ei suuda isegi ära imestada.
"Nonoh, kui nii lihtsalt asi käib siis mul on veel neid asju mida auku saata!"
Hakkan järjest läbi kammima halbu emotsioone ning neid samamoodi kokku koguma ja augu poole saatma. Hirm ja kadedus olid nii suured, et pidin lausa selja tagant suure ketiga neid tirima ja paar korda pea kohal tiirutama enne kui augu poole sai nad liikuma panna. Kurbus? Jalaga pall augu poole teele. Sahmisin, kogusin ja loopisin seal siis neid erinevaid emotsioone ja tunnen kuidas iga hetkega läheb enesetunne aina lõbusamaks, olek läheb kergemaks ja üldse nii lihtne on olla. Kes oleks teadnud, et negatiivsetest emotsiooni kogudest nii lihtne vabaneda on.
Istun jälle matile.
"Seal kus valgus algab,
mind õndsus valvab"
Järgneb võimas inspireeriv ja motiveeriv pikk meditatsiooni sess. Valguse seest jookseb fraktaalsel kujul järjest välja lõpmatus koguses geomeetrilisi mustreid, kusjuures kõik mustrid näevad välja ideaalsed, et neid rakendada string-art teostes. Tunnen, et nüüd on kõik. Ma pean siit kohe välja saama, et need mustrid meelest ei läheks. Ma pean kohe saama valges joonistada. Neid on nii palju! Istun kuni põlved enam ei kannata, mu sõber Som räägib küll alati, et füüsiline ja vaimne keha pole üks ja sellest valust tuleb mööda olla kuid üks hetk annan alla valule. Tunnen, et teen kehale liiga nii ja hakkan toas ringi liikuma.
Minu imestuseks ei lõppe see mustrite voog ikka ära, liigud toas ringi ja mustrid voolavad...
Teen õhtusöögi. Avokaado, leib ja need mitte kõige paremad tofu kotletid. No maitse nii hull ei olegi aga tagajärjed küll. Kuna avokaado leivale määrimisest pimedas on siiber siis otsustan kõik tükeldada kaussi. Hakkan sööma ja tunnen kerget hallituse lõhna.
"Ei saa olla, leib? Kotletid?"
Jätkan söömist, jah nüüd on täitsa kindel. Miski tõesti veidi hallitab sest kerge maitse on ka süües olemas. Õnneks või kahjuks ei ole seda näha, ning toidu ära viskamine ei tule kõne alla.
Üritan magama jääda, magama jäämised lähevad aina keerulisemaks, uni ei tule.
Näen enne magama jäämist mingit huviatavt mustrit. Küsin siis, et millega tegu?
Järgmine hetk on mu hea sõbra Jürgeni ebatavaliselt suur ning prillidega pea minust paremal pool mis hakkab siis vastuseid andma.
"See on selline kiip millega elektron saab kõiksuselt informatsiooni".
Ei saanud täpselt aru kas sõber on järsku kvantfüüsikuks hakanud või kust selline informatsioon tuleb. Kuid järgnesid väga huvitavad kaadrid. Tegemist oli nagu unega, kuid samas olin ma täiesti üleval ja oma vaatleja seisukohast teadlik.
Igatahes järgneval kaadril nägin järsku Jürgeni isa, kes nägi palju vanem välja. Tema koos terve hulga mingi teiste inimestega seisid kosmoselaeval vaatega aknast maa poole, kuid maa ei näinud täitsa meie maa moodi välja. Järsku näen ülejäänud rahva seast ka mitukümmend aastat vanemana tunduvat Jürgenit. Peale seda teostatakse mingi huvitav eksperiment vms kus valguskerad hõljuvad ülesse ja siis tagasi alla. Ning siis jäädakse rahulolevalt aknast maad vaatama.
Peale seda kaadrid lõppevad. Ei mõista millega tegu ning tunnen, et jään magama. Kui tavaliselt uinumise hetk on alati olnud täiesti random ja kunagi seda ei mäleta siis seekord tõesti tundsin magamajäämise hetke ära. Olin 100% teadlik kogu toimuvast selle hetkeni kuni mõistus ennast välja lülitas.
6.Päev
Ei olnud hea mõte vist neid tofu kotlete kõht täis pugida ja siis kohe magama minna...terve öö kõht streikis ja ärkasin nostalgilise Mõigu Burgeri lõhnaga toas...
Enamik päeva möödus mõnusas meditatsioonis.
Olin leidnud selle suure valguses istumise õndsuse naudingu. Mustrid jooksid ikka konstantselt silme ees.
Aga muidu enamus ajast oli istudes koguaeg selline tunne nagu ma oleksin mingisugune kosmosesüstik mis kihutab valguskiirusel valguse poole. Ümberringi oli väga palju pisikesi tähti, need olid mõtted mis ennast koguaeg kinni muidu meile haagivad. Kuid seekord lendasin ma nii kiirelt, et nad põrkasid koguaeg tagasi ja ei jõudnud ennast mulle kuidagi kinni haakuda. Väga rahulolev tunne.
Muidugi üleval olemise pikkused muutusid iga päevaga aina pikemaks, vähemalt tunne oli selline nagu oleks kaks päeva juba üleval oldud.
Päris mitu luuletust sai kirjutatud kuid kahjuks on need lugematult päevikusse jäänud. Ju siis ei olnud avaldamist väärt. :)
Ühel hetkel näen ma järsku toas olevaid seinasid.
"Oota mis asja?"
Imestan, et kas tõesti on võimalik, et nägemine pimedas niimoodi teravneb lõpuks, et seinad näha on. No täiesti kindlalt tundub, et näen seinu kuna tuba tundub õiges mõõdus, põrand kõik on nagu kerge hologrammina. Lähenen seinale siis ja käega katsudes saan aru, et täiesti 100% õiges kohas need seinad ei asu kuid väga palju mööda aju neid projitseerides ei pannud.
Juba kuskil 4 päeva kummitab mind peas Rändaja - Kevades. No olen ju taeva ja maa ruumis. Ning ei suuda samuti oodata, et jõuaksin kollases päikeses kümmelda. :)
Kuid natukene olen juba väsinud selle ümisemisest ja hakkan erinevaid laule meenutama, et vaheldust saada.
Lisaks sellele tuli tihti Tane Mahuta - Emamaad mind peas külastama.
7.Päev
Ärkan selle peale, et kuskilt kaugelt on kuulda sünnipäeva laulu. Eeldan, et Thule sünnipäev on täna (kuna joogas tuli jutuks, et temal ja ühel teisel naisel on lähiajal sünnipäevad). Ning selle järgi hakkas aju kohe oma arvutusi tegema ja pani kokku, et järelikult ei saa kuidagi 7. päev olla. Olin kergelt pettunud.
Üldiselt olen meditatsiooni lainel ikka. Mingi hetk otsustan teed teha. Tee tegemine on alati huvitav olnud kuna veekann teeb suurt müra ning selle jaoks on mürasummutavad suured ehitus kõrvaklapid. Huvitav selle tõttu, et need tõesti summutavad viimsegi heli ära ning ausaltöeldes ma sellises keskkonnas lootsingi olla. Kahju, et nad pole piisavalt mugavad, et neid koguaeg kanda.
Igatahes valan kraanikausis omale vett kui järsku näen seina peal oma varju ja siis veel oma vasakul ülal olevat varju. Tõmbab korraks kõhedaks...siis muigan.
"Tulevad lõpuks mu varjud ka välja või"
Järgmine hetk on teise õla peal kolmas vari näha. Nonii, otsustan oma varjudele otsa vaadata ja keeran ringi. Järgmine pilt lõi mind pahviks.
Pimedast toast oli saanud suur-suur saal/ruum/ala mis oli paksult täis inimkujuga varje. Kas tõesti, tuhanded-tuhanded varjud ja kõik kuuluvad minule?
Jälgisin mõnda aega seda pilti, et tegemist peab ju olema puhtalt silma illusiooniga ja küll need ära kaovad. Kuid pilt püsis liikumatult sama.
Otsustasin oma varjudele pidada sellisel juhul loengu. See loeng oli millegipärast puhtas inglise keeles, ma isegi ei teadnud, et ma suudan nii soravalt ja puhtalt inglise keeles nii pikka loengut pidada. Lühidalt oli loengu sisuks, et ma olen nendest (oma varjudest) teadlikuks saanud ja ei karda enam neid. Ning kui nad ei ole siin, et aidata mul kõrgemale valguse poole aidata liikuda siis neid ei lähe enam vaja. Jätkasin tee tegemist, varje enam polnud...
Otsustasin, et klappidega on tõesti hea siin olla ja mediteerisin klapid peas. Järjekordne hämmastav hetk. Nii vaikset ja häirimatut meditatsiooni ei ole veel olnud mul. Sain aru, et selle valgusega saab suhelda ning see valgus ei ole rohkem midagi kui minu kõrgem mina. Kuidas siis see suhtlemine välja nägi te küsite? Põhimõtteliselt küsin ma peas küsimuse ning enne kui ma isegi jõuan seda küsimust sõnadena peas ritta panna saan ma juba kinnituse või vastuse. Sisetunne on sellel hetkel nii tugev, et sa oled lihtsalt sada protsenti kindel, et see vastus ei ole sinu enda peas välja mõeldud vaid tuleb kuskilt sügavamalt.
Kõik tundus järsku nii lihtne ja kerge jälle. Palju küsimusi mis sees on olnud said vastused, kinnitused või suunad kuhu liikuda edasi. Võiks öelda, et rahulolu tundest sai kerge eufooriatunne. Ülimalt suur tänulikkus valdas mind edasi, olin tänulik, et mulle jälle meelde tuletati seda mida me siia ellu tegema tulime. Mäletama, mäletama kes ja kust me pärit oleme, mäletama oma missiooni.
Sellel hetkel sain ka aru miks ma siia koopasse olin tulnud või jõudnud.
Olen juba kes teab kui kaua istunud matil sellel päeval kui järsku kuulen kuidas vasakul seinal käivad praksud. Hakkavad tagant ukse poolt pihta ja vaikselt tulevad praksud aina lähemale. Minu kõrvale jõudes lõppevad. Kogu protsess kestis kuskil 3 minutit. Kummaline, pole varem neid prakse olnud isegi kui väljas suur tuul lammutas.
Üleval olla ei jaksa enam, päeva pikkust ei oska hinnata enam kuid hommikut otseselt ei mäleta...
Üritan voodis pikali olla, ehk tuleb uni. Nüüd kuulen teise seina peal prakse täpselt samamoodi lähenemas. Aitab küll, pean järjekordse loengu oma uuele sõbrale, et ma kuulen teda ja ei ole mõtet hiilida mööda seinu, tean et ta siin on. Praksud lõppevad...ei saa enam ise ka aru kas tegemist on puhtalt minu aju genereeritud hallaritega või mitte.
Üritan magada kuid valguskera paistab ikka näkku, vahet pole mis pidi ma ennast keeran.
"Lase mul magada"
"Sul on ju küsimusi veel"
Ahah, mõtlen veidi väsinult, et mis siis minu sees vastust veel saanud ei ole. No üks küsimusi mida endas olen viimasel ajal tähele pannud, on kadeduse tunne. Kust see tekib ja mis on põhjuseks?
Järgmise asjana näen silme ees oma lapsepõlve parimat sõpra kelle juures enamus oma koolijärgseid päevi veetsin. Jaa, muidugi. Sõber kes elas üüratult materiaalses peres. Metsikult suur elumaja, minigolfi väljakud, basseinid, suur maa lapp jne. Sõbra ema kes poes ostis alati meile nii palju nänni kui me hing ihaldas...
Ja siis läksid "kõigest" oma 200m2 koju kus puudusid piljardi ja pinksi lauad või saun eks.
Jah täitsa võimalik, et selline muster lapsepõlvest üheks suureks mõjutajaks on olnud. Sain jällegi aru, et tegelikult mul ju oli lapsepõlves olemas kõik mis vähegi vajalik, sealjuures armastavad vanemad kelle suhe polnud koos materialistlikel põhjustel.
Peale seda vastust ronin voodist välja jälle kuna und ilmselgelt ei tule. Teen ühe mee joogi ja jään tugitooli tiksuma. Tiksun nii kaua kuni keha on täiesti surnud. Ja ikka ei on meel üleval! Üks hetk lõpuks tunnen, et tuleb esimene nokkimine peale, rebin riided seljast ja ronin teki alla...ning sealt ta tuleb siis, kuulen järsku kellukest ja olen täiesti kindel, et nüüd näen ma und hoopis.
Siis käib ka välisuks ja minu ärkvel olek teravneb jälle. Ongi nii, Erik on ukse taga kellukesega ja olen päästetud lõpuks! :)
Mis mõju on avaldanud pimedus mu elule peale välja tulekut sellest kirjutan lühikese postituse natuke hiljem.
Päikest kõigile kes siiamaani vastu pidasid! Üks ilus lugu siia lõppu veel, mille saatel ma Leesojalt tagasi sõitsin ja peaaegu õnnest nutsin sest elu tundus lihtsalt vapustavalt ilus.
All siis ka pimedusest paar meedia kajastust.
Väga palju erksust endast ei tundnud, palju oli sellist pessimistliku tunnet hoopis. Ei tundnud, et midagi erilist võiks toimuma hakata ning koguaeg oli tunne sees, et midagi ei hakkagi siin pimedas toimuma, peale pimeduse.
Võimlesin, sõin hommikust, mediteerisin, sõin jälle ja kohe tuli uni peale seda, tukkusin tugitoolis, ärkasin ja mediteerisin veidi, sõin ja mediteerisin jälle ning silm vajuski kinni jälle. Tundus lühike päev kuid samas polnud õrna aimugi pikalt ma öösel magasin.
2. Päev
Selged unenäod jätkusid, olin erinevates ulmefilmi taolistes süžeedes ja põgenesin alatasa mingite tegelaste eest. Hommikul ärgates oli esimene küsimus, et "kelle eest sa põgened koguaeg?" (kusjuures sarnased süžeed aegajalt jätkuvad ka juba kaks nädalat peale koobast). Küsimus on siiamaani õhus, ehk saan mingi aeg vastuse oma küsimusele.
Ärkasin ja tegin jooga, peale seda sõin hommikust.
"Avokaado määrimine leivale pimedas on epic".
Jäi tunne, et seda avokaadot oli igalpool mujal rohkem kui leival. Mediteerisin veidi ja siis tee kõrvale uinusin jälle selles mõnusas tugitoolis.
Ärkasin ja tegin omale ühe toorkakao-maca joogi ning andsin enne mediteerimise sessiooni taotluse heaks sessiooniks.
Peale seda tegin pimeduses oleku aja jooksul esimese pika ja korraliku sessiooni, energiat oli palju juba ning praktiseerisin erinevaid hingamisi. Peale seda visualiseerisin ühte oma tuleviku ideed - ühte kohta, ning mind selles kohas. Väga lihtne oli visualiseerida ning mõtetega luua see koht ning selle koha disain, muuta kõike mida tahan momentaalselt puhtalt mõttega. Tundsin nagu oleksin seal.
Kogu selle kahe päeva jooksul on järjepidevalt jooksnud silme eest läbi erinevad pildid. Pildid minevikust, pildid mingitest nähtud filmidest, multikatest, mängudest. Lapsepõlvest erinevaid inimesi, tuttavaid ja olukordi mis on pannud mingiks hetkeks asjade üle järgi mõtlema.
Teisel päeval aeg ajalt näen ma silma nurgas sähvimas ka mingit kerget valgust. Nimetasin selle skänneriks.
Üldiselt peale hea mediteerimise sessiooni ja nende random piltide suurt miskit rohkem ei toimunud. Aina rohkem tekkis tunne, et peale selle pimeduse ma siit rohkem ei leiagi. Lisaks oli koguaeg uimane ja väsinud tunne. Uni tuli kergelt peale koguaeg. Sõin ja magama jälle.
3. Päev
"Ikka on tuba kottpime" on esimene reaktsioon ärgates (see tunne ei kadunudki).
Unes nägin jälle mingeid väga selgeid futuristlike sõdu.
Nagu kõik hommikud ikka siis voodist välja ronimisega ei kiirusta, vahin pimedat lage ja võtan rahulikult. Järsku tunnen, et üks parem munand hakkab valutama.
"No okei, läheb kohe üle nagunii"
Kuid ei lähe, selline kerge tuikav valu ja püsib. Ning siis ta tuleb, ma juba tundsin seda hirmu vaikselt kuskilt hiilimas kui juba ta üle õla mulle kõrva sosistabki:
"see on vähk".
Mina ajan vastu, et kõik on korras ja küll see kohe möödub. Ikka ei möödu, sosinad tihenevad:
"mees sul on vähk, see on vähk!"
No ei jäta rahule see hirm mind, tean ju niigi, et meie mõttel on tugev jõud ja millegi peale mõeldes me seda ainult toidame ja kasvama panemegi. Pean mõtted mujale saama. Tõusen voodist püsti, selleks ajaks käibki ühes kõrvas üks pidev "vähk" sõna korduse peal. Mõtlen korra mis teha ja kuidas mõtted mujale saada, meditatsioon muidugi. Kuid seekord tavaliselt mindfulness meditatsioonist ei piisa, pean mõtlema millegi muu peale.
Mõtlen siis tervenemise peale aga kuna puhtalt tervenemise peale mõtlemisest ei piisa kindlasti siis läksin ühe "Loving kindness meditation" praktikaga mida mulle õpetas üks budistlik sõber aga mille ma natukene vahepeal ringi teen oma tahte järgi. Ja ka seekord, otsustasin jagada tervenemist ning tingimusteta armastust siis kõigile oma pereliikmetele, sõpradele, tuttavatele nii lapsepõlvest kui ka juhu inimestele kes mulle meenusid. Käisin ükshaaval nägu ja nime pidi peas läbi kõik-kõik-kõik kes meelde tulid ja soovisin aina tervenemist siis nii neile kui kogu nende sugupuudele. Kui lõpuks kes teab mis aeg hiljem kõik võimalikud inimesed läbi olid käidud jätkasin sama tegevust veel jagades seda kõigile elusolenditele kes elavad Eestis-Balti maades-Euroopas...ja nii jätkates kuni Universumini kus siis jäin alles ainult mina, soovisin ka endale tervenemist. Tundsin ennast super hästi, hirm ja tema sosinad olid samuti ammu kadunud.
Ere valgus mis silma nurkades aeg ajalt sähvis eelmise päeval on läinud intensiivsemaks, valguskiired nagu nurkadest looks varjude saatel minu silme ette pilte. Otsustasin, et tegu ei olegi skänneriga. Projektor on hoopis!
Pildid ja situatsioonid minevikust jätkusid. Järjest käisid läbi erinevad juhtumid kus olin kellegiga kakelnud või kere peale saanud ja juurdlesin põhjalikult neid situatsioone lahti. Kus paljudes kohtades on jäänud sisse vimm nende inimeste vastu, kuigi tegelikult olin ise sama palju või vahest isegi rohkem ise süüdi nendes kaklemistes. Andestasin.
Üritasin tukastada aga projektor sähvis aina tugevamini, lõi mingi väga ilusa pildi ühest hõbedasest hobusest kuskil hõbedases tallis. Hobune jooksis minu poole ja jäi näo ees seisma jõllitades mulle otsa, peale seda liitus veel terve kamp hobuseid. Meenus seik kus me tõesti ühel Pööripäeval trippisime hobusetallis kottpimedas ja järsku hobused välja kargasid, kuid sellel korral oli mu hea sõber Aigar see kes hobusele otsa jõllitas ja temaga suhtles.
Igatahes tukastamisest ei tulnud tänu projektorile midagi välja. Läksin tagasi mediteerima.
Tegin kohe sessi alguses kundalini hingamise harjutusi ning järsku plaks, valgus kadunud ja jälle kõik kottpime, ehmatas ära korra, valgusega harjunud juba. Ning siis hakkasid väga intensiivselt nurkadest valguskiired sähvima kuniks üks hetk oli lihtsalt keset mu vaatevälja üks ere valguskera. Selline päikesevarjutust meenutav kera, ere aga samas sinna annab nagu sisse jõllitada. Liigseid mõtteid sellel hetkel enam peale ei voolanud, väga rahulik ja mõnus oli olla. Nautisin ja lihtsalt olin, vaatasin seda valguskera.
Üks hetk otsustasin süüa, mõtlesin, et kuna siin ma nagunii ei tea enam mis päev on ja kuna tegu on nii või naa minu taassünniga siis võin selle sünnipäeva koogi täna ära süüa küll, säilivusaeg pressib peale ikkagi. Ja kui nõid enne valges toas olevaid asju tutvustas jäi silma ka üks plastik kauss, teen sünnipäeva puhul siis omale jalavanni ja söön kooki! Mõeldud, tehtud. Chillisin tugitoolis ja nautisin oma kooki, jalad soojas soolavees. Peale seda tuli kohe mõnus uni peale ja vastu ei võidelnud, ronisin voodisse.
4. Päev
Kirjutasin iga päev aina rohkem, suhtlemisvajadus aina suurenes ja päevik oli selleks ainukene võimalus. Kahjuks mingil päeval (6.päeval) olin ma hakanud kogemata kirjutama tagurpidi ja edasist teksti on raske välja lugeda.
Juba teist korda ärkan selle peale, et upun unes (järjekordne sõda).
Meditatsioonid lähevad aina pikemaks ja kergemaks. Enam ei saagi aru kas on kottpime või lumivalge. Kohati on tunne, et päikseprille oleks vaja.
Otsustasin mediteerimise ajal kutsuda välja oma sisemist last. Millegi pärast läksin ma pimedusse kindla sooviga välja kookida lapsepõlvest tekkinud negatiivsed mustrid. Kuid see laps kes seal esile tuli ja pildid mis mu lapsepõlvest siis läbi jooksid olid ainult positiivsed, rõõm, rahulolu, armastus. Ma tundsin seda kõike ja mind valdas ülim õndsus. Sain aru, et olen viimasel ajal liiga palju rõhku pannud igasugu negatiivsete mustrite leidmisele, et paraneda siis läbi nende ning jätnud positiivsed tahaplaanile. Tundsin suurt armastust oma pere vastu ja saatsin palju tänulikkust oma vanematele ja nende vanematele. Mul ei ole küll lapsepõlves kõike olnud, kuid mul on olnud rohkem kui ma soovida oskaks!
Energiat on rohkem juba, uni enam kergelt peale ei tule, ka peale söömist mitte. Söön ja mõtlen, et süüa vist sai ikkagi vähe kaasa, loen ja kontrollin asju üle. Tean küll, et nälga jääda pole võimalik. Kuid kuidagi see pimedas mitte omal tahtel nälja tundmine ei tundu enam vastuvõtliku ideena.
Katsun oma riidekuhja ühes sahtlis. Muigan, "Roman vist tuli pimedasse moeshowle". Kolm paari lisa särke, mitu paari lisa pükse, mitu pusa. Pakin asjad tagasi kotti, neid ei lähe vaja.
"Toonekurg läheb päris heaks juba" - mõtlesin tükkaega mida ma selle lausega öelda tahtsin. Aga hakkasin pimedas praktiseerima toonekure seisu ju. Kui enne pimedat silmad kinni suutsin vaevu ühel jalal seista siis nüüd suutsin ma juba minuti vähemalt seda teha.
Käisin wc-s ja tagasi tuppa tulles oli väike müstiline hetk. kui varem on valgus kerana olnud minu silmade keskel ja pööranud alati sinna kuhu vaatan. Siis tuppa jõudes oli pisike valguskera lae all, kuid ei liikunud kuhugi vaadates, püsis stabiilselt seal. Üks hetk minu küsimuse peale, et millega tegu on see kera kadus.
Tegin kakao ja hakkasin mediteerima, eesmärgiks vaigistada kõik mõtted ja lihtsalt valguse saatel olla jälle. Kundalini hingamisega tuleb see valguskera ikka väga kiirelt välja. Paar hingamise ringi ja olemas. Vahin mõnusas rahus seda valgust ja naudin vaikust.
Tegin teed, hirm nälja ees on pannud mind oma teepuru sööma. Arvatavasti liigne ülepingutamine mõtlemises kuid tundus raiskamine millegi ära viskamine kust ma toitaineid veel kätte saaks. Kusjuures goji marjade ja mandariini koortega on täitsa nagu mingi omapärane salat.
Tegin veel toonekurge ja järsku jooksid erinevad pildid silme ette mis meenutasid mulle kuskilt Hiina kultuurist pärit energia liigutamisi. Tegin harjutusi järgi ja olin hämmingus kui hea enesetunde selline voolav liikumine minus tekitas. Veel suuremas hämmingus olin, et kust need pildid nii täpselt mulle silme ette jooksid, et ma neid jäljendada sain.
Läheb müstilisemaks. Päevad tunduvad juba pikad, lõunauinakute vajadus on kadunud ja uni enam kergelt ei tule. Samas pimedus väsitab ja üritan ikkagi magama jääda, üleval on oldud juba nii kaua, et ei mäletagi millal hommik oli üldse.
5. Päev
"Ma ei jaksa enam, mitu päeva veel?" - sellest emotsioonist on saamas iga hommikune rutiin juba.
Väljas on kuulda metsikut tormi, tuult on isegi kergelt läbi ruumi kihutamas tunda.
Ärkan ja alustan jälle päeva jooga ja võimlemisega. Peale seda teen juba tavaks saanud toorkakao-maca-spirulina-mee joogi. No tee mis tahad aga see oli mu parim toidumoon mis ma koopasse kaasa võtsin, peale joogat ja super-kombo jooki tunnen ennast jälle suurepäraselt ja istun rõõmuga meditatsiooni, ei suuda ära imestada kuidas hommikuti voodis on alati tunne, et tahaks juba välja siit. Kuid peale kerget äratust see tunne kategooriliselt muutub ja loodan, et keegi veel nii pea ei tule. Ning "õhtuks" on jälle vastupidine tunne ja ootad, et iga hetk võiks kellukest ja Thulet kuulda olla.
Meditatsioonid on läinud pikaks, istuda selles valguses on täitsa mahe. Suvalisi mõtteid enam vahele ei pillu ja üritan tihti ise erinevaid endas häirivate mustrite algpõhjuseid välja selgitada.
"Kaenlaalused jooksevad higi nagu kosest." Otsustasin kerge pesu teha, tegelikult oli see juba vist teine või kolmas kord seal oldud aja jooksul kuid väga suurt mõtet neil ei olnud kuna millegipärast hakkas keha kiirelt higistama seal. Põhjus võis olla ka selles, et kaasa võetud valmis Soome vegan toit ei mõjunud mu seedimisele kõige paremini ja värsket õhku jäi pisikeses toas aina vähemaks.
Üks hetk sa mediteerid
ning su meel on kaugemal kui su keha
Teine hetk nokid sa nina,
ning peeretad keset pimedat tuba.
Igatahes istun järjekordselt juba pikka aega mõnus mõtterahus kui järsku kuulen, et keegi kisub välisust lahti. Ei saa olla ju? Aga on! Mõtteid hakkab järsku kümneid korraga läbi pea vuhisema:
"JESS, lõpuks saab minema!"
"Aga ma alles jõudsin kohaneda ju"
"Liiga vara"
"Ei saa 7 päev juba olla ju"
"Need on hallutsinatsioonid"
"Kus on kelluke?" (Thule pidi järgi tulles kellukest tinistama)
"Miks ta ei hüüa, et Thule tuleb?"
Siis kuulen mingit nais häält ja kellelegi seda kohta tutvustamas: "siin on wc" ja "see on koridor". Olen hämmingus, kas tõesti Thule unustas mu ära siia ja toob juba järgmist sisse?
"Siin ei ole vist praegu kedagi", kuulen järgmise lausena ja saan aru, et Thule see ei ole. Järgmine hetk läheb ka minu toa uks lahti ning kerge telefoni valgus särab mulle näkku.
"Hommik!" on ainukene mis ma selle ehmatuse läbi isegi oskan neile vastata. Vsiuh uks käis kiirelt kinni ja kiire lennuga kaovad sissetungijad mu kodust.
Istun ja muigan, hämming. "Oota mis asja?!"
Tunnen kuidas kerge äng või lausa viha mu sees hakkab kerkima. Uksed olid kinni ju?! Mul on koridor täis igasugu manti, toit mis jahedas vajab seismist, jalanõud. Kuidas nad ei näinud?! "Siin vist ei ole kedagi?!"
Tunnen kuidas minu rahu on rikutud ja olen hämmingus toimunust, see ei saa ju tavaline olla? Üritan rahuneda ja mitte lasta sellel ennast häirida kuid sees juba keeb. Mõtlen, et mingi põhjus sellel kõigil pidi ju olema, välja mõtlesin! Minu asi on nüüd õppida neile andestama ja sellest väiksest asjast lahti lasta. Hakkasin korrutama siis mõttes: "Olen andestav". Ning sealt ka neile väike luuletus:
Ma nende tegu katkestan
ja proovin olla andestav
Mis siis, et sissetung on vaenulik
ma neile siiski tänulik
Saan siit ainult kogemust
kuidas anda andestust
Käin wc-s ja tulen tagasi matile, seisan ja tunnen, et viha vibratsioon on ikka kehasse jäänud. Tunnen seda jalgades ja kehas. Näen teisel pool tuba keset pimedust suurt musta auku keerlemas. Otsustan viha energia kokku koguda ning selle sinna auku saata. Nii teengi, hakkan igalt poolt ümber ringi kätega viha koguma, vehin täiesti jõust nii, et nägu punane ja tunnen ennast tõesti vihasena. Kraban kogu viha käte vahele ja saadan täie jõuga augu poole teele.
Uskumatu, toimis?! Üllatavalt kerge ja mõnus on olla, ei suuda isegi ära imestada.
"Nonoh, kui nii lihtsalt asi käib siis mul on veel neid asju mida auku saata!"
Hakkan järjest läbi kammima halbu emotsioone ning neid samamoodi kokku koguma ja augu poole saatma. Hirm ja kadedus olid nii suured, et pidin lausa selja tagant suure ketiga neid tirima ja paar korda pea kohal tiirutama enne kui augu poole sai nad liikuma panna. Kurbus? Jalaga pall augu poole teele. Sahmisin, kogusin ja loopisin seal siis neid erinevaid emotsioone ja tunnen kuidas iga hetkega läheb enesetunne aina lõbusamaks, olek läheb kergemaks ja üldse nii lihtne on olla. Kes oleks teadnud, et negatiivsetest emotsiooni kogudest nii lihtne vabaneda on.
Istun jälle matile.
"Seal kus valgus algab,
mind õndsus valvab"
Järgneb võimas inspireeriv ja motiveeriv pikk meditatsiooni sess. Valguse seest jookseb fraktaalsel kujul järjest välja lõpmatus koguses geomeetrilisi mustreid, kusjuures kõik mustrid näevad välja ideaalsed, et neid rakendada string-art teostes. Tunnen, et nüüd on kõik. Ma pean siit kohe välja saama, et need mustrid meelest ei läheks. Ma pean kohe saama valges joonistada. Neid on nii palju! Istun kuni põlved enam ei kannata, mu sõber Som räägib küll alati, et füüsiline ja vaimne keha pole üks ja sellest valust tuleb mööda olla kuid üks hetk annan alla valule. Tunnen, et teen kehale liiga nii ja hakkan toas ringi liikuma.
Minu imestuseks ei lõppe see mustrite voog ikka ära, liigud toas ringi ja mustrid voolavad...
Teen õhtusöögi. Avokaado, leib ja need mitte kõige paremad tofu kotletid. No maitse nii hull ei olegi aga tagajärjed küll. Kuna avokaado leivale määrimisest pimedas on siiber siis otsustan kõik tükeldada kaussi. Hakkan sööma ja tunnen kerget hallituse lõhna.
"Ei saa olla, leib? Kotletid?"
Jätkan söömist, jah nüüd on täitsa kindel. Miski tõesti veidi hallitab sest kerge maitse on ka süües olemas. Õnneks või kahjuks ei ole seda näha, ning toidu ära viskamine ei tule kõne alla.
Üritan magama jääda, magama jäämised lähevad aina keerulisemaks, uni ei tule.
Näen enne magama jäämist mingit huviatavt mustrit. Küsin siis, et millega tegu?
Järgmine hetk on mu hea sõbra Jürgeni ebatavaliselt suur ning prillidega pea minust paremal pool mis hakkab siis vastuseid andma.
"See on selline kiip millega elektron saab kõiksuselt informatsiooni".
Ei saanud täpselt aru kas sõber on järsku kvantfüüsikuks hakanud või kust selline informatsioon tuleb. Kuid järgnesid väga huvitavad kaadrid. Tegemist oli nagu unega, kuid samas olin ma täiesti üleval ja oma vaatleja seisukohast teadlik.
Igatahes järgneval kaadril nägin järsku Jürgeni isa, kes nägi palju vanem välja. Tema koos terve hulga mingi teiste inimestega seisid kosmoselaeval vaatega aknast maa poole, kuid maa ei näinud täitsa meie maa moodi välja. Järsku näen ülejäänud rahva seast ka mitukümmend aastat vanemana tunduvat Jürgenit. Peale seda teostatakse mingi huvitav eksperiment vms kus valguskerad hõljuvad ülesse ja siis tagasi alla. Ning siis jäädakse rahulolevalt aknast maad vaatama.
Peale seda kaadrid lõppevad. Ei mõista millega tegu ning tunnen, et jään magama. Kui tavaliselt uinumise hetk on alati olnud täiesti random ja kunagi seda ei mäleta siis seekord tõesti tundsin magamajäämise hetke ära. Olin 100% teadlik kogu toimuvast selle hetkeni kuni mõistus ennast välja lülitas.
6.Päev
Ei olnud hea mõte vist neid tofu kotlete kõht täis pugida ja siis kohe magama minna...terve öö kõht streikis ja ärkasin nostalgilise Mõigu Burgeri lõhnaga toas...
Enamik päeva möödus mõnusas meditatsioonis.
Olin leidnud selle suure valguses istumise õndsuse naudingu. Mustrid jooksid ikka konstantselt silme ees.
Aga muidu enamus ajast oli istudes koguaeg selline tunne nagu ma oleksin mingisugune kosmosesüstik mis kihutab valguskiirusel valguse poole. Ümberringi oli väga palju pisikesi tähti, need olid mõtted mis ennast koguaeg kinni muidu meile haagivad. Kuid seekord lendasin ma nii kiirelt, et nad põrkasid koguaeg tagasi ja ei jõudnud ennast mulle kuidagi kinni haakuda. Väga rahulolev tunne.
Muidugi üleval olemise pikkused muutusid iga päevaga aina pikemaks, vähemalt tunne oli selline nagu oleks kaks päeva juba üleval oldud.
Päris mitu luuletust sai kirjutatud kuid kahjuks on need lugematult päevikusse jäänud. Ju siis ei olnud avaldamist väärt. :)
Ühel hetkel näen ma järsku toas olevaid seinasid.
"Oota mis asja?"
Imestan, et kas tõesti on võimalik, et nägemine pimedas niimoodi teravneb lõpuks, et seinad näha on. No täiesti kindlalt tundub, et näen seinu kuna tuba tundub õiges mõõdus, põrand kõik on nagu kerge hologrammina. Lähenen seinale siis ja käega katsudes saan aru, et täiesti 100% õiges kohas need seinad ei asu kuid väga palju mööda aju neid projitseerides ei pannud.
Juba kuskil 4 päeva kummitab mind peas Rändaja - Kevades. No olen ju taeva ja maa ruumis. Ning ei suuda samuti oodata, et jõuaksin kollases päikeses kümmelda. :)
Lisaks sellele tuli tihti Tane Mahuta - Emamaad mind peas külastama.
7.Päev
Ärkan selle peale, et kuskilt kaugelt on kuulda sünnipäeva laulu. Eeldan, et Thule sünnipäev on täna (kuna joogas tuli jutuks, et temal ja ühel teisel naisel on lähiajal sünnipäevad). Ning selle järgi hakkas aju kohe oma arvutusi tegema ja pani kokku, et järelikult ei saa kuidagi 7. päev olla. Olin kergelt pettunud.
Üldiselt olen meditatsiooni lainel ikka. Mingi hetk otsustan teed teha. Tee tegemine on alati huvitav olnud kuna veekann teeb suurt müra ning selle jaoks on mürasummutavad suured ehitus kõrvaklapid. Huvitav selle tõttu, et need tõesti summutavad viimsegi heli ära ning ausaltöeldes ma sellises keskkonnas lootsingi olla. Kahju, et nad pole piisavalt mugavad, et neid koguaeg kanda.
Igatahes valan kraanikausis omale vett kui järsku näen seina peal oma varju ja siis veel oma vasakul ülal olevat varju. Tõmbab korraks kõhedaks...siis muigan.
"Tulevad lõpuks mu varjud ka välja või"
Järgmine hetk on teise õla peal kolmas vari näha. Nonii, otsustan oma varjudele otsa vaadata ja keeran ringi. Järgmine pilt lõi mind pahviks.
Pimedast toast oli saanud suur-suur saal/ruum/ala mis oli paksult täis inimkujuga varje. Kas tõesti, tuhanded-tuhanded varjud ja kõik kuuluvad minule?
Jälgisin mõnda aega seda pilti, et tegemist peab ju olema puhtalt silma illusiooniga ja küll need ära kaovad. Kuid pilt püsis liikumatult sama.
Otsustasin oma varjudele pidada sellisel juhul loengu. See loeng oli millegipärast puhtas inglise keeles, ma isegi ei teadnud, et ma suudan nii soravalt ja puhtalt inglise keeles nii pikka loengut pidada. Lühidalt oli loengu sisuks, et ma olen nendest (oma varjudest) teadlikuks saanud ja ei karda enam neid. Ning kui nad ei ole siin, et aidata mul kõrgemale valguse poole aidata liikuda siis neid ei lähe enam vaja. Jätkasin tee tegemist, varje enam polnud...
Otsustasin, et klappidega on tõesti hea siin olla ja mediteerisin klapid peas. Järjekordne hämmastav hetk. Nii vaikset ja häirimatut meditatsiooni ei ole veel olnud mul. Sain aru, et selle valgusega saab suhelda ning see valgus ei ole rohkem midagi kui minu kõrgem mina. Kuidas siis see suhtlemine välja nägi te küsite? Põhimõtteliselt küsin ma peas küsimuse ning enne kui ma isegi jõuan seda küsimust sõnadena peas ritta panna saan ma juba kinnituse või vastuse. Sisetunne on sellel hetkel nii tugev, et sa oled lihtsalt sada protsenti kindel, et see vastus ei ole sinu enda peas välja mõeldud vaid tuleb kuskilt sügavamalt.
Kõik tundus järsku nii lihtne ja kerge jälle. Palju küsimusi mis sees on olnud said vastused, kinnitused või suunad kuhu liikuda edasi. Võiks öelda, et rahulolu tundest sai kerge eufooriatunne. Ülimalt suur tänulikkus valdas mind edasi, olin tänulik, et mulle jälle meelde tuletati seda mida me siia ellu tegema tulime. Mäletama, mäletama kes ja kust me pärit oleme, mäletama oma missiooni.
Sellel hetkel sain ka aru miks ma siia koopasse olin tulnud või jõudnud.
Olen juba kes teab kui kaua istunud matil sellel päeval kui järsku kuulen kuidas vasakul seinal käivad praksud. Hakkavad tagant ukse poolt pihta ja vaikselt tulevad praksud aina lähemale. Minu kõrvale jõudes lõppevad. Kogu protsess kestis kuskil 3 minutit. Kummaline, pole varem neid prakse olnud isegi kui väljas suur tuul lammutas.
Üleval olla ei jaksa enam, päeva pikkust ei oska hinnata enam kuid hommikut otseselt ei mäleta...
Üritan voodis pikali olla, ehk tuleb uni. Nüüd kuulen teise seina peal prakse täpselt samamoodi lähenemas. Aitab küll, pean järjekordse loengu oma uuele sõbrale, et ma kuulen teda ja ei ole mõtet hiilida mööda seinu, tean et ta siin on. Praksud lõppevad...ei saa enam ise ka aru kas tegemist on puhtalt minu aju genereeritud hallaritega või mitte.
Üritan magada kuid valguskera paistab ikka näkku, vahet pole mis pidi ma ennast keeran.
"Lase mul magada"
"Sul on ju küsimusi veel"
Ahah, mõtlen veidi väsinult, et mis siis minu sees vastust veel saanud ei ole. No üks küsimusi mida endas olen viimasel ajal tähele pannud, on kadeduse tunne. Kust see tekib ja mis on põhjuseks?
Järgmise asjana näen silme ees oma lapsepõlve parimat sõpra kelle juures enamus oma koolijärgseid päevi veetsin. Jaa, muidugi. Sõber kes elas üüratult materiaalses peres. Metsikult suur elumaja, minigolfi väljakud, basseinid, suur maa lapp jne. Sõbra ema kes poes ostis alati meile nii palju nänni kui me hing ihaldas...
Ja siis läksid "kõigest" oma 200m2 koju kus puudusid piljardi ja pinksi lauad või saun eks.
Jah täitsa võimalik, et selline muster lapsepõlvest üheks suureks mõjutajaks on olnud. Sain jällegi aru, et tegelikult mul ju oli lapsepõlves olemas kõik mis vähegi vajalik, sealjuures armastavad vanemad kelle suhe polnud koos materialistlikel põhjustel.
Peale seda vastust ronin voodist välja jälle kuna und ilmselgelt ei tule. Teen ühe mee joogi ja jään tugitooli tiksuma. Tiksun nii kaua kuni keha on täiesti surnud. Ja ikka ei on meel üleval! Üks hetk lõpuks tunnen, et tuleb esimene nokkimine peale, rebin riided seljast ja ronin teki alla...ning sealt ta tuleb siis, kuulen järsku kellukest ja olen täiesti kindel, et nüüd näen ma und hoopis.
Siis käib ka välisuks ja minu ärkvel olek teravneb jälle. Ongi nii, Erik on ukse taga kellukesega ja olen päästetud lõpuks! :)
Mis mõju on avaldanud pimedus mu elule peale välja tulekut sellest kirjutan lühikese postituse natuke hiljem.
Päikest kõigile kes siiamaani vastu pidasid! Üks ilus lugu siia lõppu veel, mille saatel ma Leesojalt tagasi sõitsin ja peaaegu õnnest nutsin sest elu tundus lihtsalt vapustavalt ilus.
All siis ka pimedusest paar meedia kajastust.
Radar
https://www.youtube.com/watch?v=Oc3so8TaSTM
https://www.youtube.com/watch?v=Oc3so8TaSTM
Sõõrumaa
http://menu.err.ee/v/uudised/inimesed/3560ee69-4a8d-4b32-b505-4061c57c6f9f
